Kunst 18. sajand

18. sajandi kunsti mõjutas peamiselt valgustusaeg. Valgustusajastu tõi kaasa kunstilise loovuse plahvatuse, kuna kunstnikud lõid paljusid kunstivorme, näiteks portreesid, maastikke ja vaikelu. Uued ideed ja leiutised muutsid kunstimaailma ja muutsid selle mitmekesisemaks kui kunagi varem. Kunstis mõjutas see uus teadmine tohutult stiile ja maalitehnikat. 18. sajandi kaks kõige kuulsamat kunstistiili olid rokokoo ja uusklassitsism. Kunstnikud mitte ainult ei maalinud, vaid töötasid välja ka uusi tehnikaid. Üks olulisemaid läbimurdeid oli fotorealism; sellel oli tugev mõju kunstnikele ja nende stiilidele. Kaasaegsed kunstnikud nagu Rembrandt ja Vermeer maalisid stiilis nimega "truudus", mis näitas kogu detaili väga üksikasjalikult. Nad püüdsid näidata kõike, ka kõige väiksemat osa. Kuid nad võtsid vabaduse teatud omadustega liialdades, et paremini mõista teemat. Näiteks on Rembrant tuntud oma liialdatud ninade poolest, mis olid Hollandi omaaegses ühiskonnas tavalised. Teine stiil, mis oli populaarne 18. sajandil, oli "ideaalne". See hõlmas objekti kujutamist mis tahes vaatenurgast või konkreetsest vaatenurgast vaba. Need maalid kujutasid tavaliselt inimesi rahulikus ja rahulikus keskkonnas. Objekt oli kõrgendatud igasugusest aja- ja ruumitajust. Titian ja Raphael olid tuntud oma idealismi poolest. Kontseptuaalne kunst hakkas ilmuma 18. sajandil maalikunsti uute tehnikate tulemusena. Need stiilid rõhutasid aspekte, nagu dekoratiivsed mustrid ja joonstruktuurid, selle asemel, et näidata objekti konkreetsest vaatenurgast või detailse realismiga. Ka kunstnike kasutatavad meediumid muutusid mitmekesisemaks, maalijad proovisid lõuendi asemel uusi tehnikaid nagu õli metallil. See tehnika oli vastupidavam ja ei saanud kergesti kahjustusi. Kunstnikud hakkasid katsetama mitmesuguseid meediume; hakati ka värvivärve segama. 18. sajandi kuulsaim kunstivorm oli rokokoo kunst. See hõlmas keerukate dekoratiivsete kujunduste kasutamist. Selles stiilis maalid muutusid väga keerukaks ja kasutasid erinevaid värve. Selles rõhutati ornamentaalsust vastupidiselt naturalistlikele elementidele. Kunstnikud pöörasid vähem tähelepanu realistlikele eripäradele ja keskendusid rohkem dekoratiivsetele detailidele nagu mustrid, kerimisseadmed või isegi spetsiaalsed valgusefektid. Suurte rokokoo kunstnike näited on Boucher, Watteau ja Fragonard. Teiste kuulsate kunstnike hulka kuulub Jean-Baptiste Chardin, kes maalis stiilis nagu "trompe l'oeil" või "truudus". See tehnika oli väga efektiivne kolmemõõtmelise illusiooni loomiseks tasasel pinnal. Selle maalimisstiili realism oli muutus traditsiooniliseks stiiliks, mis oli sajandeid praktikas olnud.