Carl Larsson, 1901 - mänguks valmistumine - kaunite kunstide trükk

Kunsttoote spetsifikatsioon

See on läbi 110 aasta vanune teos nimega Mänguks valmistumine tehti mees Rootsi maalikunstnik Carl Larson aastal 1901. Väljapoole 110 aasta vanune algne looming mõõdab suurust - Kõrgus: 68 cm (26,7 "); Laius: 92 cm (36,2 ″) raamitud: kõrgus: 89 cm (35 ″); Laius: 114 cm (44,8 "); Sügavus: 11 cm (4,3 "). See kunstiteos on Nationalmuseum Stockholmi digitaalses kollektsioonis, mis asub aastal Stockholm, Stockholmi maakond, Rootsi. Viisakalt: Stockholmi rahvusmuuseum ja Wikimedia Commons (litsents - üldkasutatav). Kunstiteose krediidilimiit on:. Pealegi on joondus sees maastik formaat ja selle külgede suhe on 4: 3, mis tähendab seda pikkus on laiusest 33% pikem.

Valige üksuse materjali valik

Toote rippmenüü võimaldab teil valida materjali ja suuruse. Eelistatava materjali ja suuruse saate valida järgmiste valikute vahel:

• Trükitud akrüülklaas: Akrüülklaasil olev trükk, mida sageli nimetatakse pleksiklaasist trükiseks, muudab originaalse kunstiteose armsaks seinakaunistuseks ja on hea alternatiiv lõuendi- ja dibondprintidele.
• Metalltrükk (alumiinium dibond): See on silmapaistva sügavusega metallprint alumiiniumdibondile. Selle peegeldamatu pind loob kaasaegse ilme. Otsene otseprint alumiiniumdibondile on ideaalne algus alumiiniumist toodetud kunstiteoste keerukale maailmale. Teie Aluminum Dibond valiku jaoks printime teie valitud eseme otse valge krundiga alumiiniummaterjali pinnale. Värvid on helendavad, peened detailid tunduvad väga selged ja trükisel on matt välimus, mida saate sõna otseses mõttes tunda. See trükk Aluminium Dibondile on kõige populaarsem algtaseme toode ja on tõeliselt kaasaegne viis kaunite kunstiprintide esitlemiseks, kuna see juhib tähelepanu kunstiteose koopiatele.
• Lõuendi print: Trükitud lõuend, mida ei tohi segi ajada lõuendile maalitud kunstiteosega, on tööstuslikust printerist trükitud digitaalne koopia. Pealegi loob trükitud lõuend pehme ja ahvatleva mulje. Teie lemmik kunstiteose lõuenditrükk võimaldab teil muuta oma suureks kunstiteoseks. Lõuendi väljatrükkide suur eelis on see, et nende kaal on suhteliselt väike, mis tähendab, et lõuendi printimise riputamine ilma seinakinnitusteta on üsna lihtne. Seetõttu sobib lõuendiprint igat tüüpi seinale.
• Plakatitrükk (lõuendi materjal): Plakatitrükk on UV-trükitud lõuend, mille pinnal on kena struktuur. Pidage meeles, et sõltuvalt plakati suurusest lisame kunstiteose ümber valge varu 2–6 cm, mis hõlbustab teie kohandatud raamiga raamimist.

Oluline teave: Püüame, mida suudame, et kujutada võimalikult paljude detailidega kunstitooteid ja kuvada neid visuaalselt vastavatel toote detailide lehtedel. Siiski võivad mõned prindimaterjalide pigmendid ja jäljend erineda seadme ekraanil olevast esitlusest. Sõltuvalt ekraani sätetest ja pinna seisundist ei trükita kõiki värve 100% realistlikult. Arvestades, et kõiki töödeldakse ja trükitakse käsitsi, võib motiivi suurus ja täpne asukoht erineda.

toode

Taustteave algse kunstiteose kohta

Üldine taustteave kunstniku kohta

© Copyright - Artprinta.com (Artprinta)

Täiendav teave kunstiteostest Stockholmi rahvusmuuseumist (© Autoriõigus - Nationalmuseum Stockholm - www.nationalmuseum.se)

Inglise keel: "Õues on tõesti kohutav. Tuul vihiseb läbi maja vuukide ja lumi pole lumi, vaid teravad nõelad, mis satuvad silmanurka ... Just õige aeg "vira" mänguks. Siin on salv täis lohutavaid jooke ja kõiki vajalikke asju ning Karin ei ole ikka veel viimaste kaunistustega valmis, mis sisaldavad kloostri likööri, mille ta riiulilt maha võtab. Taustal on altar ise, kaardilaud, mille olen ise korraldanud. " Carl Larssoni enda kirjeldus tema maali kohta "Kuidas saada mänguasjadeks punane", raamatus pealkirjaga "Larssons", mille avaldas Bonniers 1902. aastal. "Vira", mida Carl Larsson mainis, oli tohutult populaarne kaardimäng, mis leiutati Rootsis millalgi 19. sajandil. Kui pilt oli maalitud, oli Larssoni perekond alaliselt elama asunud oma suveresidentsis Sundbornis Dalarna küngastel. Oma autobiograafias kirjutab Carl Larsson, et just tema naine Karin andis talle idee oma kodu piltidena kujutada. Raamatuid Larssoni kodust Sundbornis müüdi tohututes väljaannetes ja pildid levisid loendamatu hulga tiraažidena. Vähesed kodud kogu maailmas on saanud nii palju reklaami. Paljude inimeste jaoks on Sundborn kõigi rootsi asjade põhiosa, kuigi tegelikult oli Larssonitel sisustus väga rahvusvahelise maitsega. Esimesi Sundborni akvarelle näidati 1897. aasta Stockholmi näitusel. Pioneer autor ja feminist Ellen Key nägi neid näitusel ja kirjutas ajakirjas Idun artikli, mis käsitles kodu ilu. Ellen Key soovis luua arvamuse Rootsis tol ajal tavapärase "germaani" sisustusstiili vastu. See koosnes tumedatest tapeetidest, rasketest eesriidest ja kardinatest, sametkattega diivanitest ja toolidest ning kuivatatud lilledest. Carl Larssoni akvarellidest leidis ta midagi, mis võiks selle asendada. Nii Ellen Key kui ka Karin ja Carl Larsson olid inspireeritud John Ruskini ideedest ilusamast maailmast, mis ületab tehaste masstoodangu esemeid. Ruskini arvates peab ilu tegema koostööd funktsiooniga ning kunsti ja arhitektuuri ülesanne oli moraalne, kuna nad lõid vajalikud tingimused vaimse tervise, energia ja rõõmu saamiseks. Ruskini teooria ilu tähtsusest igapäevaelus võttis käsitöövaldkonnas üle William Morris. Morris alustas kunsti- ja käsitööliikumist, mille eesmärk oli tuua traditsioonilistele käsitööle uus elu ja alternatiiv tööstustoodetele. Liikumise ideid levitas väga mõjukas ajakiri The Studio, mille Larssonid tellisid. Kuulsa kodu Sundbornis lõid Karin ja Carl Larsson ühiselt. Carl osales aktiivselt kunstimaailma avalikus elus, samas kui Karini panus jäi teadmata kuni 1980. aastateni. Tegelikult oli Karin Larsson saanud põhjaliku kunstikoolituse. Ta osales mõlemas praeguses Stockholmi kunsti-, käsitöö- ja disainikõrgkoolis - paremini tuntud kui Konstfack ja Kaunite Kunstide Akadeemias. Ta kohtus Carliga Pariisis, kui too seal õppis. Pärast nende abielu sünnitas ta kiiresti seitse last. Ja nii võttis pereelu ja majapidamise juhtimine tema aja ning tööelu jäi tagaplaanile. Karin ei lakanud loovusest, vaid suunas selle energia näiteks Sundborni sisustamiseks. Sundborni kodust sai tema elutöö. Sest maja iseloom muutus pidevalt vastavalt pere muutuvatele vajadustele. "Det är så förskräckligt utomhus. Det visslar i knutarna, och snön är inte snö, utan sylar, som alla leta sig in i ögonvrårna… Då, att få sig en lite vira! Här ser ni groggbrickan och teattrialjen, och Karin är ännu inte riktigt färdig med den allra sista avrundningen av det rent dekorativa, ty dit räknar sig munklikören, som hon tar ned från byffethyllan. I bakgrunden befinner sig själva sanktuarium, virabordet, ordnat av mig själv. " Så beskriver Carl Larssoni bilden "Till en liten vira" i boken "Larssons" som publicerades på Bonniers förlag 1902. Viran som omnämns var ett mycket populärt kortspel som uppfanns i Sverige på 1800-talet. Familjen Larsson ei ole bilden målas bosatt sig permanent i sommarhuset i Sundborn, Dalarna. Carl Larsson skriver i sin självbiografi att det var Karin som gav honom aastal att skildra sitt hem i bilder. Böcker om hemmet i Sundborn kom ut i mycket stora upplagor ja bilderna spreds genoom otaligt reproduktioner. Få hem i världen har fått sådan publicitet. För många är detta hem det svenskaste av det svenska, mehed makarna Larssons heminredningsideal var faktiskt mycket internationalation. De första Sundborn-akvarellerna visades på Stockholmsutställningen 1897. Författaren ja ideoloog Ellen Key såg dem och skrev artikeln "Skönhet i hemmen" som publicerades i tidskriften Idun. Key angrep det rådande inredningsmodet, "tyskeriet" som hon kallade det, med mörka tapeter, tunga dörrdraperier och gardiner, plyschklädda möbler och torkade blommor. I Carl Larssoni akvareller fann hon det som skulle ersätta det gamla. Ellen Key ja makarna Larsson pidasid silmas intrycki ja brittiske författaren John Ruskinsi tanki, et näha, kuidas värvilised bortom industrialismens massproducerade varor. Skönhet ja funktion måste enligt Ruskin samspela. Konsten och arkitekturen hade en moralisk uppgift att skapa förutsättningar för andlig hälsa, kraft och glädje. Ruskins lära om skönhetens betydelse i vardagslivet togs inom konsthantverket upp av William Morris. Morris grundande rörelsen Kunsti ja käsitöö liikumine som ville återuppliva hantverkstraditionen som alternativ till industrivaran. Rörelsensi tankar ja idéer spreds bland annat genom tidskriften The Studio, som makarna Larsson prenumererade på. Hemmet i Sundborn skapeerib Karin ja Carl tillsammans. Karin Larsson hade en gedigen konstnärlig utbildning fr Tekniska skolan, nuvarande Konstfack, och Konstakademin. Hon träffade Carl i Paris när hon studerade där. Efter giftermålet fick paret i rask takt sju ait. Familjeliv och hushållsbestyr upptog mycket av hennes tid, ja Karin slutade att mer eller mindre att måla. Hon fick utlopp för sin kreativitet i skapande av Sundborn. Det blev hennes livsverk. Ett allkonstverk som skiftade karaktär och förändrades i takt med att familjens behov ändrades. Carl Larsson har i målningen framställt hustrun Karin Bergöö enbart som mor och som hemmets vårdarinna. Hemmet i Sundborn ja Dalarna var en skapelse av båda makarna Larsson men i bilderna därifrån försvinner Karins konstnärskap. De är därmed en del av den 'backlash' som då drabbade den 'Nya kvinnan', alla de yrkesarbetande kvinnor som lyckats etablera sig i det offentliga livet. Kring sekelskiftet 1900 ingick Sundborn i lanseringen av ett nytt nationellt inredningsideal och som en samhällelig model. I natsionalistid uppfattades den borgerliga mannen som familjens och nationens beskyddare medan kvinnorna placerades inom den privata sfären. Lilla Hyttnäs var i hög grad ett offentligt hem och Larssons nationella inredningsideal blev sedaan vägledande för generationer av svenskar. Carl deltog aktivt i tidens konstliv men Karins insats förblev anonym ända frame till 1970-talet då feministiska forskare uppmärksammade bortglömda kvinnliga konstnärskap.