Realism

Realism on maalikunsti osa, mis keskendub visuaalselt täpse pildi kujutamisele. Realistlikud maalikunstnikud püüdsid jäädvustada täpselt seda, mida nad päriselus nägid, selle asemel, et luua idealiseeritud versiooni, nagu tegid renessansi klassikalised kunstnikud.

Enamik varajasi realistlikke maale olid portreed ja maastikud (kasutati looduse välimuse jäädvustamiseks), kuid hiljem laiendati neid ka muudele maalivaldkondadele, nagu kodude, töö ja looduskeskkondade kujutamine. Realismi tunde edasiandmiseks oma maalidel kasutasid realistlikud maalikunstnikud sageli värvide segamist, perspektiivi harmooniat ja toonide gradatsiooni, et luua illusioon, et vaataja vaatab tegelikult päriselus olevaid kolmemõõtmelisi (3D) objekte. Helitugevuse õige kujutamine oli väga oluline ja kasutatud tehnikaid, nagu varjutus, et luua helitugevuse illusiooni. Realistlikud maalikunstnikud kasutasid oma maalidel sageli ka chiaroscurot (valguse ja pimeduse kontrasti), et luua fookus teatud objektidele ja eraldada need teistest.

Realism ilmus esmakordselt 19. sajandi keskel, kui kunstnikud püüdsid kujutada seda, mida nad ümbritsevas maailmas nägid. See oli vastuolus renessansi- ja barokiaja ülimalt idealiseeritud kujunditega ning seda võib pidada romantismi osaks. Realismi ajal oli rõhk ka pigem individuaalsel kogemusel kui religioonil või mütoloogial põhinevatel kontseptsioonidel, mida kesk- ja vararenessansi kunstiteosed olid kasutanud (seda nimetatakse kunsti sekulariseerumiseks). Realistlikke maalikunstnikke nimetatakse ka naturalistideks, kuid realism on sellest terminist spetsiifilisem. Realism sai lääne maalikunsti domineerivaks vormiks 19. sajandi keskpaigas ja lõpus ning seda iseloomustasid igapäevaelu teemad. See oli kontrastiks teiste tollaste liikumistega, mis olid kas formalistlikud või romantilised. 19. sajandi realistlikud maalikunstnikud soovisid jäädvustada stseene võimalikult tõetruult, et teised inimesed saaksid neid kasutada mõttepildi loomiseks ühisest elust Euroopas ja Ameerikas. Nad keskendusid eriti maaelule (maakohale) ja töölisklassi elule, mida romantiline kunstnik üldiselt ignoreeris. Paljud realistlikud maalikunstnikud, nagu Gustave Courbet ja Jean-François Millet, maalisid stseene põllumeestest maal, samas kui Thomas Eakins ja Édouard Manet kujutasid stseene elust suurlinnades. Realismi võib vaadelda osana tööstusrevolutsiooni ajal tekkinud ihast naturalismi poole. Tööstusrevolutsioon muutis maaelu linnakeskkonnaks. See sundis paljusid talupoegi ja väikelinna inimesi linnadesse, andes samal ajal linnatöötajatele rohkem aega rahulikuks elu üle järelemõtlemiseks.

Realistlikud maalikunstnikud soovisid elu erinevate stseenide kujutamisel olla võimalikult täpsed ja kasutasid selle saavutamiseks üksikasjalikku loodusvaatlust. 19. sajandi keskpaiga realistlikud kunstnikud kommenteerisid igapäevaelus nähtut ja kogetut. Neid tunti "Silma" maalikunstnikena, sest nad tahtsid inimestele näidata asju, mida nad polnud kunagi varem märganud. Nende jõupingutuste tulemuseks olid uued ideed kompositsiooni, vormi ja tehnika kohta, millest on saanud kaasaegse kunsti vundament.