Marianne von Werefkin

Marianne von Werefkin (1860-1938) oli vene-saksa kunstnik, kes oli 20. sajandi alguses tuntud oma panuse poolest ekspressionismi arendamisse ja erinevatesse kunstnike rühmitustesse.

Venemaal Tulas sündinud von Werefkin oli jõuka sõjaväelase tütar ja ema, kes oli osav pianist. Ta kasvas üles privilegeeritud keskkonnas ja sai klassikalise hariduse, õppis muusikat, kirjandust ja keeli. Nooruses näitas ta üles ka huvi joonistamise ja maalimise vastu, kuid vanemad ei kiidanud kunsti kui naise elukutset heaks.

1880. aastal kolis von Werefkin Peterburi, et ellu viia oma kunstilisi püüdlusi. Ta õppis kuulsa vene maalikunstniku Ilja Repini käe all ja teda mõjutas sügavalt tema realistlik stiil. 1892. aastal kohtus ta teise Repini õpilase Aleksej von Jawlenskyga, kellest sai tema kaaslane ja lõpuks abikaasa. Koos lahkusid nad Venemaalt ja asusid elama Saksamaale Münchenisse.

Münchenis lõid von Werefkin ja Jawlensky koostööd erinevate kunstnike rühmitustega, sealhulgas Blue Rider – liikumisega, mis püüdis lahti murda akadeemilistest traditsioonidest ja võtta omaks uus, ekspressiivsem kunstistiil. Von Werefkin oli seotud ka Neue Künstlervereinigung Müncheniga (Müncheni uute kunstnike ühendus), kuhu kuulusid sellised kunstnikud nagu Wassily Kandinsky ja Franz Marc.

Von Werefkini varasele loomingule oli iseloomulik realistlik stiil, kuid järk-järgult liikus ta ekspressiivsema, abstraktsema stiili poole. Ta katsetas värvi ja vormiga, kasutades sageli julgeid, intensiivseid toone ja lihtsustatud kujundeid. Tema loomingut mõjutas ka tema huvi spiritismi ja müstika vastu.

Von Werefkini kõige olulisemad maalid on järgmised:

1. "The Tempest" (1904): seda maali peetakse üheks von Werefkini varajaseks meistriteoseks. Sellel on tormine maastik dramaatiliste, keerlevate pilvede ning pinge- ja rahutustundega.

2. "Vene laulja" (1907): sellel maalil on kujutatud traditsioonilises vene riietuses naist, kes laulab suure intensiivsusega. Erksad, erksad värvid ja stiliseeritud vormid annavad edasi energiat ja emotsioone.

3. "Must neitsi" (1910): sellel maalil on kujutatud keskaegset Neitsi Maarja kuju. Von Werefkini tumedate, süngete värvide ja moonutatud vormide kasutamine loob salapära ja aupaklikkuse tunde.

4. "Autoportree lambiga" (1910): see autoportree näitab von Werefkinit lambiga, luues valguse ja varju vahel dramaatilise kontrasti. Lihtsustatud, nurgelised vormid ja intensiivsed värvid annavad edasi enesevaatluse ja intensiivsuse tunnet.

5. "The Mandrill" (1912): sellel maalil on mandrill, teatud tüüpi primaadid, paksus, stiliseeritud kujul. Intensiivsed, erksad värvid ja lihtsustatud kujundid loovad energia- ja liikumistunde.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Marianne von Werefkin oli ekspressionismi arengus oluline tegelane ja tema töö peegeldab tema huvi spiritismi ja müstika vastu. Tema maale iseloomustavad julged värvid ja lihtsustatud vormid, mis annavad edasi emotsionaalsust ja intensiivsust. Tema olulisemate teoste hulka kuuluvad "Torm", "Vene laulja", "Must neitsi", "Autoportree lambiga" ja "Mandrill".